Karl-Joonatan Kvell
Eveconi arendusjuht
Tuuleparkide arendamine Eestis pakub ainulaadse võimaluse ühendada taastuvenergia tootmine kohalike kogukondade huvide ja piirkonna arenguvajadustega. Tasakaalustatud ja läbipaistev lähenemine, mis arvestab nii arendajate majanduslikke huve kui ka elanike elukeskkonna väärtust, võimaldab luua lahendusi, kus kõik osapooled võidavad. Võttes eeskuju naaberriikide praktikast, saab Eestis kehtivaid regulatsioone ja vabatahtlikke kokkuleppeid nutikalt kasutada, et edendada roheenergia kasutuselevõttu ning samal ajal panustada kohaliku kogukonna ja majanduse arengusse.
Tuuleparkide ehitamine ja nende töötamine mõjutab lähedal asuvaid elanikke või keskkonda ning selle talumiseks peab olema paigas ühtne ja selge raamistik. Tuulikute käitamisest tulenevad peamised häiringud on müra, varjutus ja visuaalne reostus. Kehtivast seadusest tulenevalt peab KOV arendajaga jõudma kokkuleppele toetusmääras, mis jääb vahemikku 0,7-1% müügikäibest. Seadusest tuleneva maksimummäära 1% puhul on KOV-ile sh mõjualasse jäävatele elanikele makstav summaarne toetus ca 13 000 eurot ühe tuuliku kohta. Maksimumäär 1% omakorda jaguneb kaheks – 0,5% läheb otse KOV-ile ning 0,5% tuulikute lähedal asuvatele majapidamistele. Tuuliku kõrgus omakorda mõjutab mõjuala kaugust, mis osas majapidamistele toetust makstakse. Kohalikul omavalitsusel ei ole õigus nõuda suuremat keskkonnahäiringutasu, kui seaduses määratud, kuid vabatahtlike kokkulepete sõlmimine on lubatud.
Toetuste maksmise näited teistes riikides
Tuues võrdluseks naabermaade näited toetatakse Soomes kohalikke kogukondi tuuleenergia arenduste kaudu kaudselt. Omavalitsustel on õigus kehtestada kõrgemaid kinnisvaramakse tuulikutele ja kasutada neid kohaliku arengu edendamiseks. Lisaks on seal tavaline praktika, et arendajad sõlmivad vabatahtlikke kompensatsioonilepinguid kohalike kogukondadega, et leevendada tuuleparkide rajamisega seotud vastuseisu. Kompensatsioon võib hõlmata rahalisi makseid või investeeringuid kohaliku taristu parandamiseks.
Lätis nõuab uus seadusandlus, et tuuleparkide arendajad maksaksid kohalikele omavalitsustele teatud osa oma tuludest kompensatsioonina tuulikute mõju eest. Kompensatsioonimakse kohalikule kogukonnale on 2 500 eurot aastas tuulepargi nimivõimsuse iga megavati kohta. Makse jagatakse 50:50 omavalitsuse ja 2 km raadiuses olevate maaomanike vahel. Samuti on omavalitsustel keskne roll tuuleparkide planeerimisel ja nende asukoha valikul.
Leedu seadusandlus näeb ette, et tuulikute opereerimise tasu jaguneb kaheks. Tasu kohalikele omavalitustele, mis on sõltuv masti kõrgusest, jääb teisendatuna müügitulusse 2-3% vahemikku ja teiseks on tootmistasu 1 EUR/MWh kohta, mis läheb kohalikule kogukonnale. Tuulikute ja elamuhoonete vahekauguse osas on antud küllaltki selged suunised. 45 dB müranormi ületades tuleb leida majaomanikega kirjalik kooskõlastus. Minimaalne vahekaugus jääb 4 mastikõrguse vahemikku, eeldusel, et müranorm on täidetud.
Võit mõlemale poolele
Tuuleparke tuleks arendada nii, et sellest võidaksid nii arendajad kui ka kohalikud omavalitsused ja kogukonnad. Arendaja eesmärk on rajada tuulepark majanduslikust huvist, teenida tulu ja panustada jätkusuutlikkusse energiatootmisse. Samal ajal peaksid KOV-id ja kogukonnad vaatama tuuleparke kui võimalust piirkonna arenguks. Selleks, et suurendada kohalike elanike toetust tuuleparkidele, on vaja parandada kommunikatsiooni tuuleparkidest saadava otsese ja kaudse kasu osas. Otsese kasu näiteks võib tuua talumistasu maksmise maaomanikele, samas kui kaudse kasu hulka kuuluvad teede korrashoid, uute töökohtade loomine, energiajulgeoleku tagamine ja kliimaeesmärkide täitmine jne.
Kohalike kartus tuuliku müra eest või soov säilitada puutumata kujul piirkonna maastikku on igati mõistetav, sest infokanalite rohkuse ajastul ei jõua kõikideni alati piisavalt ning täpset infot arendaja plaanidest. Siin on võimalik igal huvilisel küsida teavet otseallikast olgu selleks siis energiafirma või omavalitsus. Taastuvenergia tootmine ja kasutamine pole kindlasti vastuolus piirkonna elukeskkonna väärtusega, pigem vastupidi.
Üldplaneeringuid koostavates valdades tuleks arvestada tulevaste elektrijaamade asukohtadega võimalikult suurel määral, analüüsides võimalusi maakasutuse eriotstarbeliseks kasutamiseks. Iga KOV peaks oma üldplaneeringu menetluses analüüsima tuuleparkide rajamise võimalikkust. Peamised eeldused selleks on olemasolev elektrivõrk, hajaasustus ning keskkonna- ja riigikaitseliste piirangute puudumine.
Üks suurimaid eeliseid, mida tuulepargid KOV-le pakuvad, on tööstusalade arendamise eelduse loomine nende vahetus läheduses. Hetkel muutmisel olev Elektrituruseadus võimaldab pikendada otseliini maksimaalset pikkust kuuelt kilomeetrilt 15 kilomeetrini. Pikem otseliini rajamise võimalus loob paindlikumad eeldused elektrienergia tarbimiseks tööstuslike arenduste jaoks piirkondades, kus roheenergia ei ole kättesaadav. Otseliini kaudu elektrienergiat tarbides on võimalik vältida võrguoperaatorite ülekandetasusid. Siiski tuleb arvestada, et võrgu rajamise ja hooldusega seotud kulud jäävad tarbija kanda, kuna otseliin kuulub nende hallata.
Iga kümne tuuliku kohta luuakse keskmiselt kaks alalist töökohta, kuid uute tööstusettevõtete rajamine võib tuua kaasa sadade töökohtade tekkimise. Rohelise elektrienergia kättesaadavus on seejuures üks peamisi eeldusi tööstuse arendamiseks. Seetõttu peaks laiem eesmärk olema roheenergia ja tööstuste kooseksisteerimise planeerimine juba arenduse varajases etapis. Sel moel saab vald panustada pikaajalise majandusliku väärtuse loomisesse.
Paremad eeldused projektide valmimiseks
Võrreldes naaberriikidega on Eestis loodud regulatiivsel tasandil soodsad tingimused tuuleparkide rajamiseks, mida tuleks säilitada. Oluline on mõista, et Eesti tuuleparkide arendused ei konkureeri ainult omavahel, vaid kogu piirkonnas arendatavate projektidega. Kui võrreldakse kahte võrdväärset projekti, võib investor eelistada asukohta, kus regulatiivsed tingimused on soodsamad.
Arendaja kohustuste ja kohaliku kogukonna toetamise vahel tuleb leida tasakaal hoides toetuse määra proportsionaalsena arvestades tuulepargi suurust. Seadusega sätestatud maksimaalne 1% määr peaks olema piisav, et motiveerida kohalikke omavalitsusi tuuleparkide asukohtade määramisel. Samas ei tohiks omavalitsused keskenduda ainult otsesele rahalisele kasule. Oluline on arvestada ka laiemat mõju – piirkonna majanduslik areng, kliimaeesmärkide täitmine ja energiajulgeoleku tugevdamine.
Tõenäoliselt ei realiseeru kõik tuulepargid, mis jõuavad ehitusõiguse faasi, kuna tihe konkurents ja turutingimused mõjutavad projektide elluviimist. Selleks, et Eestisse rajataks võimalikult palju parke, on oluline säilitada ja soodustada planeerimise tingimusi regulatiivsel tasandil. Tasakaalustatud ja jätkusuutlik lähenemine, mis arvestab nii kohaliku kogukonna huve kui ka arendaja vajadusi, loob tugeva aluse tuuleparkide edukaks arendamiseks ning aitab kindlustada Eesti positsiooni rohelise energia tootmise ja kasutamise liidrina piirkonnas.
